Kerttu Kongas: Elektrooniline reaalsus - HUH! 2004 sügis

Stereo88, 12.10.2004

7 - 9. oktoobril toimus Tallinnas (Kanuti Gildi Saal, Von Krahl ja Kultuuritehas “Polymer”) elektroonilise muusika festival HEA UUS HELI ehk HUH! Nüüd sügisel siis juba kolmandat korda. Üritused olid jaotatud kolme erineva päeva peale ning keskendusid suuremas mahus muusikale, eelkõige Eesti enda alternatiivsele muusikale. Pluss siis veel atmosfäär, inimesed ja miljon muud pisiasja. Eksole.

Reedel toimus Von Krahlis festivali põhiüritus 1öö%. Sealne õhkkond oli kummaliselt kosmiline, rõhutades positiivne: selline mõnus ja muhe ning kehavedelikest rõske. Inimmassidest möödapääsemiseks tuli kõvasti vaeva näha ning tantsida oli kohati raske. Kui all korrusel keskenduti PEOLE, st tantsiti näiteks, siis teine korrus (huh!) oli kui meeldiv perifeeria. Eemaldumine reaalsusest. Mitte toolid, lauad, õlleklaasid ja sigaretisuits, vaid TOOLID ja EKRAAN ja KOSMOS ja VÕIMALUS valida. Näiteks jäädagi vaatama tähtedest lõputusse (milline vastikult klisheelik romantika!). Siiski. Selline mõnus transilaadne olek. Peaaegu nagu see kilekott American beauty`s. Ilu, mida siiamaani paljud ei mõista. Mina näen seda millegipärast ikka veel. Ja muidugi olid seal ka õlleklaasid ja sigaretisuits. Üldiselt tundus, et seda sügist HUH-i iseloomustasid laivid ja plaadiesitlused (viimaseid kokku neli). Krahlis näiteks Kalmi “Generalissimus” ja viimasel ajal meediast mitmeid kordi läbi käinud Joel Tammiku “Eemal”. Krahli ülemisel korrusel nauditi uudsete helide harmoonilisust ning värinaid tekitavat elektroonikat ning all rokkis 1öö% peaesineja Felix Kubin. Elektrishokk! Mystique. Helikunstik, kelle elektroonilise-akustilise („electroacoustic“) ja veidra elektroonilise popi („strange electronic pop“) vahelepealne, kohati lausa filmilik ja mõningate andmete kohaselt lausa irooniline muusika saavutas inimeste seal meeletult tugeva vastureaktsiooni. Ma pakun, et tema ülivõimas olemus ning perfomance sõitsid sisse igale sel hetkel seal ruumis viibivale pidulisele. Täiesti omanäoline ning segadusse ajav kogemus. Heas mõttes. Üldiselt võis Von Krahl sel ööl tõesti väriseda. Väriseski.

Festivali jätkuüritus laupäeval Kultuuritehases “Polymer” - Viva la HUH! oli üles ehitatud hoopis teistsuguses võtmes. Asukoht, muusika, inimesed, OLUSTIK. Krahlis oli möll, Polymeris lihtsalt selline mõnus ja rahulik ja sujuv vegetatsioon. Tehasepidu - võimlamatid, tolm ning omalaadset adrenaliini pakkuv kogemus konseptsioonis lase ennast vabaks ja tee, mis tahad! Moraalset piiri hoidvad takistused tundusid betoonivahele sattudes kaduvat. Peaaegu et anonüümne olek. Muusika lasi inimestel endal otsustada. Essentsiaalne polnud mitte „reiv” ise, mida ulmeliselt psühhedeelne elektroonika ning müra isegi ligilähedaselt ei võimaldanud, vaid pigem inimesed, suhtlemistasandid ning kontaktid. Pidu toimus igas ühes eneses, iga ühe enda peas.
Kogu festivali mastaapne olemus ei mahtunud kindlasti neisse kahte üritusse. Isegi tehaseseinte vahele mitte. Võibolla tekitas nii mõneski närvikõdi? Selliseid rännakuid ulmelisusesse võiks ju kogeda tihemini. Eksisteerida kahes erinevas reaalsuses korraga. Eesti elektroonika ei maga!