Andres Lõo: Noor Eesti muusika plahvatab!Eesti Ekspress, 15.10.2004
Festival Hea Uus Heli (HUH), 8.-9. oktoobril Tallinnas, toimus sedapuhku kolmandat korda. Seni on HUH kerkinud silmapiirile kaks korda aastas ja keskendunud kaasaegsele muusikale. Varasemast aga massiivselt enam andis seekordne HUH - festivali põhiüritus 1öö% Von Krahli teatris, “Viva la HUH!” kultuuritehases Polymeer ja harfisti, Emi Maeda soolospektaakel leidis aset Kanutis – aga tuge ja ülevaadet kohalikust elektroonikast.
Võib-olla on teile ehk jäänud mulje HUHist kui eksperimentaalsest festivalist. Kuid võrreldes soomlaste novembrikuise Avanto Festivali ja suvise massiürituse Koneistoga ,kaldub HUH rohkem tolle suvise ja meelelahutusliku poole. Eestis on aga HUH erakordne, sest pole teist seeriaüritust, mis meie ahtakeses kultuuriruumis “teistsugusena” mõjuvat muusikat, põhiliselt elektroonilist, nii suurelt promoks. Tulemi poolest ei tähenda eksperimentaalne mitte alati küpset ja kontsepti järgi on “hea uus heli” võrreldes “eksperimentaalsega” kindlasti laiapõhjalisem ja paljulubavam. Ent Hea Uus Heli ühendab nii seikluslikku kui kindlameelset uut – küpset Eesti muusikat.
Uue ja hea uue optimistlikul teljel kribiksi järgmise kardiogrammi.
Ürituse korraldaja, Aivar Tõnso teatas festivali eel rõõmsalt tervelt nelja uue eesti muusikat sisaldava plaadi üllitumisest. Nimeliselt albumid Tencult, Joel Tammikult, Phloxilt ja Kalmult. Vähe sellest. HUHi raamesse oleks võinud rohkemgi mahutada, sest sel kevadel, suvel ja hilissügisel ilmusid ja on veel ilmumas hulgi ülierilaadilist muusikat. Folgist rokini, tõepoolest! Sellist plahvatust pole siinmail, pakun et kümne aasta jooksul nähtud ja kogu asja teeb iseäranis meeldivaks see, et ka kvaliteedilt pole suuremale osale midagi ette heita.
Kas Eesti uus scene püüab end jätkuvalt defineerida või ollakse endiselt vaid Lääne mõjudest kajav koopiamasin? Insaiderina on seda raske öelda, kuid jultunud muusikuid meil leidub ja kes teab, võibolla varsti liigub meie keskel mõni “maailmanimi”. Maailmanimi nagu seekordse HUHi staar Felix Kubin või Funkstörung, eelmise HUH festivali peaesineja. Palju pole ju vajagi. Kõigest OK stuudiot, OK ideed, OK produtsenti, OK rahakotti, OK vedamist... Just, ja OK esindusüritust, suhtlusplatvormi – kohta, kus kohalik artist ulatab publikule oma muusikalise visiitkaardi. Selleski plaanis on Hea Uus Heli oodatud külaline, omas mahlas ja näiteks Jazzkaare kõrval jõudu kogumas.
Siiski – nüri poolega ja seljatagant lööb looja kirves käbe, kui kaanonite moondavat mõju ei tunnistata. Taies võib küll mõjusa moega tulla, kuid näo poolest ikka liiga sarnane teiste omataolistega ja kuskil-juba-kuulduga. Ärgem siin otstarbest rääkigem – meelt lahutav või mudakihti valgustav – vahet ei ole. Heli kas töötab või ei tööta. Oluline on kunstniku veendumus, tahteselgus. Kui need on raskelt paigas, siis räägime “heast uuest helist”. Praegu igatahes räägime.
Järgmise korrani 2005. sügisel. |