Kiwa: Heli Uus Hea - Ajutantsud alfatasandil

Muusika, mai 2004

HELI UUS HEA: ajutantsud alfatasandil. Universalistlik muusikafestival "Hea Uus Heli" 9.-11. oktoobrini 2003 Tallinnas

Sõnaga "heli" on üle kirjutatud ühe toreda, tuntud, armastatud, kultuslikuks tsiteeritud ja ülalolevasse metakeelsete konteksti kuuluva düstoopia pealkiri. Lääne kultuuri patoloogilisus avaldub selles, et nagu teksti asemel räägitakse esoteerilisest kirjandusest, nii helide asemel muusikast. Nagu aeg näitab, on umbes sajanditaguste avangardistide-futuristide igasuunalised närvilised tõmblused hakanud vilja kandma, h e l i d on jälle moes. Ja näib kinnituvat tuntud briti antropofuturisti Fraser Clarki kunagine hüpotees, et heli hakkab avama oma loogilisi kiude. Esimene sõna on lausutud.

"Uus" jälle kirjeldab täpselt Aivar Tõnso kureeritud neljakontserdilise festivali helikeelt. Ligi nelikümmend meie planeeti esindanud artisti ulatuvad kõikjale, v.a akadeemiline ka kitš. Novaatorliku orientatsiooniga üritus on ilmselt esimene kahekümne aasta taguste Tartu Muusikapäevade vahele jäänud augu lõpetav festivali mõõtu nähtus. Seega on teine sõna lausutud.

Võlu Music

Mustpeade Maja keldrisaalis astub alustuseks üles kolm koosseisu, kes aimavad tulevikku ette loogilisi, ent dogmaatilisusest ülevalpool olevaid traditsioone läbi mängides ja olemuslikkusele nii-ütelda kaasaegset värvingut lisada võtavad.

Boreaalsetes tingimustes Kõigemeeldivamale pühendunud Ragatmika ülemlaulude taustal näitab VJ tuumapommi katsetusi Nevada kõrbes. Bhagavadgita termini järgi toimib rasa, ainult hetkele omane kvaliteet, kus teadvuse plaffatades puudutatakse ürgheli.

Laulja ja lautomängija Aladin Abbas improviseerib rahvamehele omase sundimatusega koos Soome päritolu saatebändi ning õpilase ja lauljana kasutatava Kristiina Killoga Lähis-Ida, egiptuse ja araabia tuttavatel motiividel.

Volga ehk Alexei Borissov ja Roman Lebedev ning folkloorispets Angela Manukjan uuendusliku helikeele ja 13.-19. sajandi vene rahvalaulu ristuvates paralleelides. Muinasjutuline, ehedalt ülemeeleline ja voolav jõgi keset steppi nagu ühe ja nulli emanatsioon. Tagasihoidlikult läptop-raali taha peituvale Roman Lebedevile pole see esimene kord Tallinnas esineda; tosin aastat tagasi ekstreemse slaavi show-metaltrupi Korrozija Metalla külaskäik Rock Summerile lõppes sellega, et Napalm Deathi laulja viskas ta bändikaaslase, natsist vokalisti klubis Piraat läbi peldikuukse.

1öö%

Hommage robot(pop) esteetika rajajatele Kraftwerkile, cover loost "Man Machine" töötab normaalselt nagu soma. Tühja linna Detroidi võimsa elektroonilise klubikultuuri rajajate Keith "k-1" Tuckeri ja Anthony "Black Tony" Hortoni AUXMENi (enne legendaarne elektrofunkgrupp AUX 88) esinemine Von Krahlis on paljude jaoks ajalooline juhtum, mis raamistatakse minimalistlike sci-fi rütmide ja süntesaatori äffardavate tehnobasside matriitsis. Detroidi fenomen on teatav generatsioonide piire ületav, ent olemuslikult masinaajastu visionääriasse kuuluv risoom, kus ühtede loojate muusika läheb märkamatult üle teise omaks, identiteedid on hägused (mida arvata näiteks heliloojatest, kes võtavad endale nimedeks Japanese Telecom, Dopplereffekt või The Normal!), ning kus teatud piirid oleksid dogmaatiliselt määratletud: artist ei saa ilmuda juhtmega ühendamata kujul, bpm ei muutu s_fcdame rütmist olulisemalt kiiremaks ega aeglasemaks, igal teisel rõhulisel löögil asetseb soolotrumm, justkui paikapandud "1,olev", mida ümbritseva "nulli, olematuse" kosmose ringi rallitakse. Taolist algoritmi, mis electro-friigile järjest fundamentaalsemana näib, kasutatakse täiesti hüpnootilise järjekindlusega aina uute robotlike teadvusseisundite särtsutajateks. Auxmen on elav näide sellest, et 90ndate alguses isegi meinstriim-klubimuusikas päevakorrale tulnud electro pole miski, mis loodi 80ndatel. Nad on ühed neist novaatoritest, kes 80ndatel spetsiifilise heliretoorikani jõudsid, ajendades teoreetikuid reivide DJsid ja Mcsid moodsateks ayahuascero'deks nimetama. Tegeldakse situatsiooni modelleerimisega, haaratakse rahvast kaasa, kirjeldatakse hetke eepiliselt ja evitakse nii ulmelise peace-unity ususekti kui üksinduse kultuuri mootoreid. Samas on huvitav mainida, kui sügavad on nende enne laivi üksteist pikalt emmanud kosmonaudivälimusega meeste läbi vocoder'i võimukal ja sisenduslikul häälel pröögatud/haugatatud hüüdlaused: "Tulevik on suurepärane koht!" või "Tere tulemast tulevikku!" (isegi erakirjavahetuses arvab Keith Tucker vajalikuks lisada kirja lõppu loosungi "The Future is Upon Us!"). Kui muu kultuur pole veel otsustanud, kas juhtmetega ühendatus on "hea" või "halb", siis nemad väljendavadki ainult juhtmetega ühendatust. ja mitte ainult selles ei väljendu futuristlik võimaluste muster kogu oma hermeetilisuses; robotihääled ja muu. Erinewus seisneb selles, et electro on katkestus, ainuke subkultuurne nähtus, mis pole traditsiooniline, "mäletav", risoomina iseendast välja leviv, globaliseeruv üldpluralismis; ka mitte newage'lik jätkuprojekt, vaid e e s t p o o l t s i i a p o o l e liikumine. Nii et kõigepealt maailmakirjelduse kokkulükkamine ja siis muusika.

Mõneti müütilise koolkonna, plaadifirmade Chain Reaction ja Basic Channel kirjeldamatut ju-ju'd esindab Scion Berliinist. Lubatud 100% sisse mahuvad veel Scioni epigoon, kunagi jungle'i maaletoomise kahtlase toiminguga seotud ja nüüd Rajaleidjaks metamorfeerunud Joel Tammik, kes on muide ainuke kohalik arvestatav süvatehno produtsent, Iirimaa ebakonventsionaalsema klubimuusika esiartisti Rob Rowlandi taevalikud harmooniad, Galaktlaniks käiva inimese Taavi Laatsiti universaal- ja unelmaelektroonika ning palju muud.

Valge Laigu Klubis

Linnateatri mängusaaline kasutatavas ja suurepärase kontserdipaigana täiesti tundmatus Hobuveskis, Valge Laigu Klubis, esineb juba Volgast tuttav Alexei Borisov. Idasaadiku sooloetteaste tähendab tihket, hermeetilist, võiks isegi väita, et paranoilist müra-müra. Kui psühhedeelia ja radikaalsem avangard eelistavad varjamatult igas suunas kontrollimatult liikuda, "sõrmeotstest päiksekiiri pillata", siis mürakollaažid, kui samuti patoloogiliselt "lobisev" ja psühhoakustiline žanr on "omadega peast" nii mikro, et võiks justkui tähistada subjekti autistlikku mudelit. Süngete eksperimentide käigus maale sattunud probleemsele helijõule nüansside lisamises on see mees meister. Muusikuteed alustas Borisov 1980 Vene esimeses uue laine bändis The Centre, 1987 esines ta Tallinna Linnahallis industriaalgrupiga Nochnoy Prospect, praegusel hetkel tegeleb arvukate ja erinevate koostööprojektidega. Kuivõrd isegi The Wire pole temast teisiti aru saanud kui miskist, mis saab toimuda ainult vene piiride sees, siis hoiab Borisov oma rahvusliku/geograafilise identiteedi lippu kõrgel. Et selline tegevus toimub nn eksperimentaalmuusika süntaksis, muudab tulemuse ettearvamatuks. Täpselt neliteist päeva hiljem kuulan "Avanto" festivalil Borisovi performeeritud laivi dokuplaati "Before the Evroremont" ja vaatan aknast esimest lund. Miski ei kirjelda seda paremini kui see lause. (Ei ole täpsemalt märgitud, mida, ja milline lause.)

Mees põhjanaabrite sügavast laanest -- Keuhkot ei esine maavallas esmakordselt. Punktis, kus kohtuvad etnos, teknos, punk, dada ja hullumeelsus, seisab kõrges puldis pika patsi ning tagasihoidliku olekuga noormees. Pult on kaunistatud kopsudega, mis ilmselgelt meenutavad tiibu. Esineja manab, äraspidine elektroonikakasutus vaheldub performance'like elementidega, eriti lohakalt mängitud kitarririfid pikkade soomekeelsete karjumistekstidega. Näiteks seitsmest vennast, kes elavad tema sees; üks neist läheb metsa, vahetab magnetpoolused ära ja saab ullult nalja, kui siis orienteerujad tulevad. (Magentpooluste vahetamine põhjustaks muide kogu planeedi elanikkonna mälukaotuse, rääkimata sellest, et televiisoritel läheks pilt sassi nagu "Kessus ja Tripis".) See mees ilmselt elabki sellises proto-une seisundis, enesele selga on ta kinnitanud rustikaalse seadeldise, mille külge kinnituvad kitarr, vilkuv stroboskoop, mikrofon ning lamp, millesse tegelane kogu esinemise vältel üksisilmi jõllitab. Kui te ei usu, et pimestav valgus võiks neuro-religioosseid episoode tekitada, siis proovige kodus 500-vatise pirniga järele. Tund aega.

Et kohalik low-tech/no input scene on olemata, on seda enam hea meel tõdeda, et vastava suuna esindaja Tallinnast MKDK Records'ist leiti. Varemgi eksperimentaalakustiliste projektidega töötanud Unison kasutab ohtralt vana head analoogtehnikat, lintmakkidest india päritolu trummimasina ja viiulini. Andunud mootorratturitest multimeediakunstnikud seovad heli illustratsioonidega mootorrattaõpikust, vahetades viimased ühel hetkel välja "Maxi ja Moritzi" koomiksiga.

Mihkel Kleisi süntesaatorikvintett kostab kolmandasse kõrva nagu avakosmos meets Zappa, kelle kitarr ja trummid enne kontserti süntide vastu ära on vahetatud. Kismabande kohapeal sündiv ja kaduv muusika hakkab tõesti juba (nende kasuks) kismat meenutama ja Pluus Brothers trikitab elektro-billy't.

Rainer Jancise vaba impro

Üle nelja aasta kodumaa kontserdilavadelt puudunud Jancis on kaasa võtnud kreeklasest orelimängija ning ameeriklasest trummari. Neljandaks "bändiliikmeks" on Niguliste ja Tartu Peetri kiriku akustika, mis annab esinejate instrumente justkui algusest peale avastavale minimaalsele tehnikale naturaalse ruumimõõdu. Vaevu pille puudutavad, silitavad ja ootamatute esemetega mängivad improviseerijad ei kata üksteist registrite sageduste ega loogikaga.

Kolmas sõna on lausutud. "Hea" lõpmatusest tulevikku; selles sõnas siin ja praegu on nii palju ja nii vähe hinnangut, et sellest ei saa rääkida. Mis omakorda on "hea".