Tõnis Kahu: Null ja tolerantsEesti Ekspress, 12.10.2005
KK.Null (Jaapan) Festivalil Hea Uus Heli, 7. oktoobril, Kanuti Gildi saalis.
Meist mõned armastavad muusikat. Ja me ei saa muidu, kui kogume ja korrastame oma kogemusi, seame neid plaatidena riiulitesse ja virnadesse lauanurgal. Aga selle fetishismi varjus elab paljudel meist üks suur, puhas unistus unistus mürast. Müra on helide absoluutne vabadus. Midagi, mida plaadile või nootidesse või kommunikatsioonimudelitesse tõlkida ei saagi. Kui muusika on meie argipäev, siis müra on nagu Jumal, universum kogu selle kõikvõimsuses. Ning me mõistame aukartusega, et jaksame tajuda sellest mõõtmatusest vaid osakest.
Tegelikkus on proosalisem, pettumuslikum. Umbes 90ndatest saadik on müra olnud lihtsalt üks järjekordne anr alternatiivses muusikas, omade reeglite ja koodidega. Suuresti just Jaapanist pärit, just nagu ka KK.Null, kes reedel Kanuti Gildi saalis oma turvaliselt kunstipärase analoogelektroonilise kammermürakontserdi andis. Muidugi, inimesi läks saalist ära järelikult mingi piiriületus kellegi tajudes ikkagi toimus. Aga minu jaoks oli kõik kuidagi liigagi ratsionaalne ja loogiline.
Kõlalised kihistused olid selgelt ja täpselt eristatavad siin rütm, siin üks tämber, seal teine ja kolmas. Poleks vale isegi arraneeringust rääkida. On öeldud, et müra on kehalisuse märk muusikas, kuid antud juhul oli lõpptulemus liiga puhas ja hoolitsetud. Ma ei tajunud korrakski vulgaarsuse ohtu, ei ühtki tõelise liialduse riskiretke naeruväärsuse piirile (nagu heavy metal seda vahel teeb). Null võimendas oma häält, tegi veidraid liigutusi, sai otsaesise higiseks, aga ikkagi...
Asi pole selles kontserdis konkreetselt. Kogu mürakunsti ümber on surnud ring. Vahest ehk ei olegi müra enam meile isegi mitte unistus, vaid nostalgia kadunud aegade järele. Me oleme ju määratud elama masinate keskel, millest üheainsa sõrmeliigutusega võib vallandada tohutu helidevoo. Ja see on liiga lihtne. Me igatseme taga aegu seal kusagil industriaalrevolutsiooni paiku, mil müra oli füüsiliselt tugevam, animaalsem ja kirglikum. Me usume mürasse, sest me usume masinatesse, mis oleksid tugevamad kui meie ja ei alluks meile kõiges ja jäägitult. Ja asuda saab too müra äkki tõesti vaid meie kujutlustes. |