Ants Tõnisson: Head uut heli jahtimas

Postimees, 11.10.2005

Möödunud nädalal oli üle Tallinna mitmetes tavalistes ja ebatavalistes esinemiskohtades hoogsalt pöörlemas alternatiivse (põhiliselt elektroonilise) muusika festival «Hea uus heli» (HUH).


Avaürituseks oli kunstihoones toimunud Kismabande ja Galaktlan Grupi ühiskontsert, esimene neist esitles seal oma plaati. Asjaga mitte kursisolevale inimesele – need kaks ansamblit koosnevad suures osas samadest meestest.

Muusikaliselt suundumuselt ollakse kummagi projektiga liikumas muidugi eri radadel – Galaktlan Grupi kosmiline progefusion on Kismabande abstraktsionismist siiski selgelt erinev.

Publiku ja bändide side oli tänu soodsatele esinemistingimustele tihe ja vahetu – nii sügava muusika jaoks on kontserdivorm (vastandudes klubiesinemisele) parim võimalik viis kuulajani jõuda.

Maavärinat ja hüpnoosi

KK Null oli HUHi kõige universaalsema mõjuväljaga esineja – mustades rõivastes jaapani mees mustas Kanuti Gildi saalis (st nullvisuaali tingimustes) tekitamas eneseunustusse tõukavat müra, mida võinuks võrrelda maavärinaga.

Rahvas lahkus saalist rohkem või vähem pahviks lööduna – mõni vaimustusest, mõni ehmatusest. Eks eksperimentalismi keerukas mäng nõuab ohvreid. Aga üldiselt oli see siiski positiivne, soe müra – omamoodi helgegi.

Samas kohas, vahetult enne KK Nulli esinesid ühiskontserdiga Belgia Ontayso & Eesti Joel Tammik, kes ka igati nauditavat kuulamist pakkusid. Need mehed oleksid justkui tänapäeva šamaanid – sügavad ja salapärased helid viivad vatiselt pehmele hüpnoosisegusele rännakule. Istudes kuulamiseks, laivis ja valjult – tipp-topp kraam.

Laupäeval haaras festival enda alla Kinomaja koos Hellemani torniga – superkoht, kus üritust teha! Ei mäletagi, millal seal viimati midagi sellelaadset toimus, igatahes juba asukoha eest korraldajatele tublid plusspunktid.

Kontrastide pidu

Pidu ise oli väga kontrastne – ülakorruse tornisaalis valitses poolpühalik meeleolu (introvertse Kago esinemine küünlatulede valguses oli karjuvalt erinev kõigest muust, mis samal ajal ja hiljem teistes tubades toimus), vahesaalis mürtsus üsna tavapärane tantsumuusika (põhiliselt house) ja kinosaalis astusid üles suurema koosseisuga bändid nii roki kui elektroonilise muusika vallast.

Usutavamate laividega said maha Luarvik Luarvik ja Kwing Kungks. Luarvik Luarviku kostümeeritud boss Mihkel Kleis kõrvuti kahe uue bändiliikmega tegid vist parimat muusikat, mis sellenimeliselt ansamblilt seni kuuldud on.

Kokkuvõtteks, olulisim, mida festival pakkus, seisnes linna kultuuriliste valikuvõimaluste ja särtsu toomises. Erakordselt soojad sügisööd aitasid kaasa suurte meeleolukate puntidena ühest esinemispaigast teise liikumisele, need väljavenitatud, isetekkelised ja aeg-ajalt meeldivalt napsised rongkäigud osutusid tihtipeale omaette kultuurielamusteks – suhtlustasandil.