Tõnis Kahu: Loomaaed läbi lilledeEesti Ekspress, 12.07.2006
ANIMAL COLLECTIVE
4. juuli, Pirita Lillepaviljon
Võin kindla käega kirja panna järelduse, et ka pärast minu kohtumist ansambliga Animal Collective, on Siim Nestor endiselt selle bändi suurim fänn Eesti muusikakriitikute seas. Mul pole palju argumente konkurentsis püsimiseks. See-eest on mul nüüd hulgaliselt reservatsioone. Sest ausalt öeldes Animal Collective oli laval midagi natuke vähemat kui ta oleks võinud olla. Ehkki nende plaadid toimivad endiselt selle kontrollisin kodus järele.
Niisiis. Kontsert on kestnud vaevalt viis minutit. Juba on siin troopikataimede keskel piisavalt palav, aga ma olen endiselt nii positiivne ja valmis ja avatud. Ja siis, endalegi üllatuseks, hakkab üht-teist mu õhinates vaikselt lukku keerduma. Bänd käitub nii, nagu nad oleksid juba transis ja ma tõesti pole jõudnud märgata, mis teed pidi nad sinna jõudsid. Ning esimesed paar out of mind-võtmes ekstaasikarjet jätavad seda enam mulje, nagu oleks keegi need muusikale veidi robustselt peale kleepinud.
Võib-olla olin ma kohe kuidagi sündmustest maha jäänud. Aga lihtsalt natuke kummaline oli reageerida, kui bänd ise kõik su eest juba ära ja üle on reageerinud. Mul oli umbes selline tunne, nagu räägiksin kellelegi anekdooti ja see keegi naerab juba enne, kui ma oma looga üldse poole peale olen jõudnud.
Mu etteheited on seega mitte niivõrd muusikalist kui dramaturgilist laadi. Helid ise olid kohati suurepärased mürad ja rütmiskeemid tuletasid meelde, millist intriigi Animal Collective endast tänases alternatiivrockis kujutab ning eriti see üks koht, kui Avey Tare ja Deaken koos ja vastastikku lärmakalt häält tegid, jõudis mu sisse tõsiselt head tegema. Kuid avangardse ambitsiooniga rockmuusikaga on see asi, et jõud tema sisse ei tule mitte elementide summast ja järgnevusest, vaid teatavast pingest, mis sünnib siis, kui terve mõistus näilisele ebaloogikale, vägivallale ja survele justkui vastu paneb, kuni siis enam ei suuda ja ekstaasi endast välja lubab. Siin seda ei juhtunud. Või vähemalt mitte nii tihti kui tahtnuks.
Tegelikult ei kerinud end meie ees lahti vist midagi muud, kui üks alternatiivmuusika igavene probleem. Ja nimelt Animal Collective ehk küll sümboliseeris ekstaasi ja veidrust ja ogarat, meeltest ära psühhedeelilist pidetust, aga neid asju endid oli nende muusikas hoopis vähem, sest kõikvõimalik kultuurikontekstide kaudu helidele õigustusi otsiv retoorika seisis seal kusagil nende teel ees.
Kontsert käib juba oma teist poolt ja üks tuttav, kes minu hinnangutega nõustuda ei taha, räägib mulle kõrva mängurõõmust. Tal võib õiguski olla. Iseasi, et too mängurõõm siin kukkus välja selline, nagu ta kas või laste esituses tihtipeale on natuke jonnakas, painavalt metoodiline ning parasjagu elukaugete reeglitega.
|