Valner Valme: Aasta parim kontsert: Animal Collective

Postimees, 06.07.2006

Animal Collective 4. juulil Tallinnas Pirita lillepaviljonis

Tahaks sellele leheküljele kirjutada lihtsalt kaks sõna: «Väga super.» Isegi hüüumärki ei paneks, see teeks asja natuke jamaks, umbes nagu «Tubli, Andrus!».

On mõni põhjus, miks ma kirjutan pikemalt ja väiksemate tähtedega.

Võtame kaks nime: Animal Collective. Ja Metallica. Tänapäeva maailma muusikapressis räägitakse Animal Collective’ist rohkem kui Metallicast. Animal Collective on tänane ja homne nimi. Kõik kriitikud kiidavad. Eestis nad ometi lauluväljakutäit kokku ei too. Paviljon oli peaaegu täis, aga mahtunuks rohkem.

Mõnes mõttes on see muidugi hea. Animal Collective’i muusika sobibki paremini merevaatega saali väiksele lavale taimede vahele.

Eestis on publikut, kes kuulavad uusi tuuli maailma popmuusikas, aga mitte väga palju. Ja osa sellest vaatas jalgpalli MMi poolfinaali. Eks endalgi oli kahju, et poolfinaal nägemata jäi. Selle eest aga sain mina ja enamik publikust, kellega kontserdi ajal ja järel rääkisin, aasta kontserdielamuse. Osa sai ka elu elamuse üldse.

Täitsa uus asi

Mida selleks vaja oli? Nelja meest, kes väga lihtsate vahenditega tegid üle mõistuse head muusikat. Me kriitikud üldiselt võrdleme kõiki artiste kellegagi, kes oli enne neid. See on ka loogiline, sest keegi ei hakka muusikat tegema nii, et muusikat enne kuulnud pole.

Muusikaline kontekst on kogu aeg meie ümber ja kasvab iga päevaga. Osa meist paneb seda rohkem tähele, osa vähem. Üldiselt levib aga eksiarusaam, et midagi uut enam muusikas teha ei saa. Kõik on juba tehtud, kõik uus on variatsioonid vanast.

Animal Collective tõestas kohaletulnud publikule, et saab teha täiesti uut ja omanäolist muusikat.

Animal Collective’i ei liigita stiililiselt kuhugi kategooriasse. Muidugi on ka need muusikud, Avey Tare, Panda Bear, Geologist ja Deaken, melomaanid, nagu enamik häid muusikuid. Ainult et nagu osal parimatest muusikutest, ei kosta need mõjud muusikast välja.

Panda Bear mängis minimalistlikku trummikomplekti minimalistlike rütmistruktuuridega Daft Punki särgiga. Daft Punk on üks tema lemmikuid.

Daft Punk saab mõjutada ka mõtlemist – avardades muusikalist maailmapilti ja tajusid, mitte et mees üritab mängida trummi, nagu Daft Punk seda kompuutritega teeb. Nii ei mängi keegi trummi nagu Panda Bear. Kiired monotoonsed löögiseeriad enamasti. Šamaani ekstaas. Tundub, et tunde järgi mängimine.

Tegelikult pidi Animal Collective’i muusikas kõik paigas olema, räägivad nad ise. Improvisatsioonile palju kohta pole. Nende puhul on see sümpaatne. Sest nende muusika on argiselt mõtlema harjunud mõistusele hull. Päris hull. Läbikomponeeritud, teadlik hullus on minu jaoks stiihiast üle.

Selleks peabki kuulama muusikat nagu Animal Collective teeb, et normaalsest olekust – mis peaks nagu olema vahetu tunnetus ja stambivaba mõtlemine pluss muidugi kogemused ja teadmised – argirägastikku struktureerunud aju jälle õigele teele tagasi juhtida. Hullus, mis teeb normaalseks.

Saa vabastatud

See on Animal Collective. Energia, mis nad laval vallandavad, on positiivne, ja lõpetades selle esoteeriliseks kippunud ajujutu, see energia mõjub hästi. Samas kui igapäevaste kohustuste energia on pigem negatiivne: jah, me jõuame tõmmelda nagu oravad rattas. Jah, me jõuame.

Animal Collective annab elule natuke teise vaate.

Päris nii ei laula ka keegi nagu Avey Tare laulab: uuemate liinide indie-bändide mehed, tõsi küll, kohati just nii laulavadki, aga nad ei kriiska seejuures. Tare’i lauldud kummalised, kohati väga nihkes folki meenutavad meloodiad lähevad üle näiteks haukumiseks, õigemini igasugused häälitsused ongi nende meloodiate osa – ja kõik see meloodiline, rütmiline lõugamine püsib suurepäraselt harmoonias.

Tare’i ja Deakeni kitarripartiid arenevad kohati hüsteeriliseks kammimiseks, aga see kõik püsib laulus, mingeid soolosid ega pillipiinamisi pole, kõik on kompaktne hea-muusika-jutlus.

Kaevurilambiga Geologist peksab rütmikonest välja mingit eel-kraftwerk-techno’t ja samas kuuldub see nagu tulevikumuusika. Ei tahagi seda muusikat täpsemalt kirjeldada. Ostke nende plaadid. Animal Collective’i muusika vabastab. Ja see ei ole siin mingi new-age’i-jutt. See on tõsine jutt. :)