Valner Valme: Animal Collective kimab ringi öises džunglis, kusagil planeedi nurga taga

Postimees, 03.07.2006

See on vana jutt. Et meil käivad ajast ja arust saurused, Simple Mindsist Smokieni. Enamik meie kontserdikorraldajaist ei leia üles olulisi esinejaid või ei julge leida. Kõik on loogiline – «vanad head» püstitavad siiani publikurekordeid.



Sel taustal on eriti hea meel, kui Eestisse eksivad ka need, kes on maailma uues muusikas esiplaanil nüüd ja praegu, nagu Jamie Lidell või maailma paremaid bände Animal Collective, kes homme siinse publiku ette astub.

Tegin kolmapäeval meiliintervjuu loomkollektiivi liikme Panda Beariga (inimnimi Noah Lennox). Ta on üks kahest põhilisemast bändiliikmest Avey Tare’i (David Portner) kõrval. Enne aga väike ülevaade Animal Collective’i (AC) muusikast ja plaatidest.

Melomaanide õnnistus

AC hakkas sihikindlamalt tegutsema 1990ndate lõpus, kuigi põhiliikmed jämmisid korteribändi ja niisama helieksperimente poisist peale. Kes meist poleks tatikana kassetile tobedusi lindistanud, paljud muidugi pole, aga kui paljudest nendest paljudest, kes on, tuleb maailmakuulus bänd?

ACst tuli, aga mitte kohe. Nende esimene plaat «Spirit They’re Gone, Spirit They’ve Vanished» (Animal 1999) oli, enne kui Fat Cat selle neli aastat hiljem koos albumiga number kaks «Danse Manatee» (Catsup Plate 2001) duubelplaadina üle ilma välja andis, New Yorgi melomaanide õnnistus.

Esimene suure indie-firma Fat Cat jaoks plaadistatud album ilmus samuti 2003: «Here Comes The Indian». See sai suurte muusikaajakirjade ja -saitide kui mitte lemmikuks, siis teravdatud tähelepanu osaliseks küll.

Kui esimesed kaks plaati olid imeilusad ja isegi 1960ndatel ei tehtud nii sulneid meloodiaid – rääkimata muidugi sellest ebamaiselt psühhedeelsest soustist, milles Collective’i unelmapop on kogu aeg õõtsunud –, siis indiaanlaseplaadiga vajutasid animalid Avey ja Panda pedaali põhja ja sõit läks täie kimaga öisesse džunglisse kusagile planeedi nurga taha.

Muusika müra sees

Kriisked, ruiged, möirged, vilinad, piuksatused, siit-sealt sisse sõitvad ulmemasinad: Liarsi viimased plaadid (mis on superplaadid) on selle kõrval Bee Gees.

Asi oleks friik friigi pärast ja nõme, kui selle müra taga, sees ja ümber ei elaks oivaline muusika, tõsi, veidi äraspidiste harmooniatega: vahel peab heli üpris valjuks panema, et kõike välja kuulda.

«Sung Tongs» (Fat Cat 2004): vinge vale-folk. Oma loogikaga 22. sajandi pop. «Feels» (Fat Cat 2005): Postimehe kriitikute aastatabelis number 2.

Geniaalne popalbum, kus on säilinud kõik animal-nihked, mis muudavad nad 21. sajandi üheks kõige uuenduslikumaks ja omanäolisemaks ansambliks.

Panda Bear, meil ei käi siin teiesuguseid innovatiivseid muusikuid tihti. Suured ja vanad Metallica, Deftones, Simply Red on rohkem menüüs. Kas on ka uhke tunne tulla maale, kus teie kontserti oodatakse nagu ilmaimet? Mida ise ootate ja mida me kogeda saame?

Oi, aitäh, et meist nii hästi arvate. Eks me anna oma parima. Esitame põhiliselt uuemaid lugusid, aga on ka kimbuke vanemaid. Kõlab võib-olla imelikult, aga ma ei oska seda paremini öelda: me tahame tõesti palju ja head energiat lavale tuua. Aga ma pean ütlema, et Metallica, Deftones ja Simply Red on kõik muusikat uuendanud ja nad on tõelised kunstnikud.

Teie muusika on samal ajal kosmiline ja pastoraalne. Millest te luues mõtlete? Väikestest elukatest? Universumist? Inimeste õnnest? Apokalüpsisest?

Kõigest sellest. Hästi, kui see olen mina, siis ma mõtlen tavaliselt sel päeval või möödunud ööl juhtunud asjadest. Mõtlen lugusid kirjutades inimestevahelistest suhetest ja need ei ole tingimata just need romantilised.

Kõik see värk, kuidas inimesed asju mõistavad ja omavahel läbi saavad, läheb muusikasse.

Millist muusikat ise kuulate?

Väga erinevaid asju. Ja meie maitsed erinevad ka omavahel. Samas on meie maitsed üksteist mõjutanud.

Ma kuulan popmuusikat ja tantsumuusikat, kõike, mis on hea, aga ma olen meist võib-olla kõige vähem seiklusliku maitsega.

Teeme proovi. Arctic Monkeys? Arvo Pärt? The Strokes? Madonna? Reivrevolutsioon? Mis iganes?

Arctic Monkeyst ma ei ole eriti kuulnud. The Strokes on super ja Arvo Pärt meeldib väga. Madonna on hea. Nimekiri nendest, kes mulle meeldivad, läheks väga pikale, nimetan mõne. Phoenix. Air. Luomo ehk Vladislav Delay. Jonathan Richman. Basement Jaxx. Herbert. Jay Dilla. Madlib. Wu-Tang Clan. Nore. Black Dice. Gang Gang Dance. Ariel Pink. First Nation.

Võrreldes teie esimest tuuri koos Black Dice’iga viis aastat tagasi praeguse suvega, siis kuidas on? Populaarsus on vist tõusnud?

Esimene tuur nende kuttidega erines praegusest väga. Meie jaoks oli varem raskem, praegu aitab meid palju inimesi. Plaanimist on rohkem. Isiklikult olin enne kõvasti spontaansem ja asjad käisid suvalisemalt.

Black Dice’i kõrvalt õppisin, kuidas olla bändis. Siis me ei teinud muusikaga raha, lihtsalt tahtsime mängida ja magasime oma van’is või inimeste kodudes põrandal täpselt samamoodi nagu meie publik. Aga meie suhe muusikasse on sama ja me töötame selle kallal sama palju.

Te olete nüüd popbänd?

Raske öelda, mis bänd me oleme. Kõige korrektsem on meie kohta öelda «moodne grupp». Mulle on tähtis teha muusikat, mis on uus ja värske ja erutav. Aga samuti tahan, et inimestel oleks hea olla, kui nad minu tehtut kuulavad, nii et selles mõttes me oleme jah popbänd.

Teie saund on nii õrn kui ka lärmakas, igal juhul unikaalne. Kuhu edasi? Rohkem hullust? Või universaalne muusikakeel ja mõned hitid?

Me lihtsalt teeme uut muusikat, mis räägib midagi meie, nelja mehe kohta, kes elavad praegusel ajal.

Ma loodan, et meie muusika räägib meie eest, mida me mõtleme ja tunneme. See kõlab suureliselt, aga see ongi suur asi. Muidugi me ei taha, et inimesed meid vihkaksid, aga hitid ei ole meie eesmärk.

Muidugi ma oleksin õnnelik hittsingli üle, see tähendab ju, et inimesed armastavad meid.

Aga meie bändi olemise viis on kõigepealt see, et teeme muusikat, mida me hinges läbi elame, ja loodame, et ka teised seda mõistavad ja tunnustavad.

Kuidas te pidutsete?

Ma ei saa teiste eest siinkohal rääkida, ega ma ise enam väga julmalt pidutsegi. Kui tuleb ette, siis tuuril, ja ka siis mitte eriti metsikult. Mu naine ja tütar hoiavad mind tegevuses. Kui ma nendega ringi ei tuia või kui ma muusika kallal ei tööta, siis vaatan jalgpalli.

Kontsert

Animal Collective

Teisipäeval kell 22 Pirita lillepaviljonis, tund varem alustab Pia Fraus