Berk Vaher: HUH miksis maitseäärmusi

Postimees, 09.10.2006

Festival Hea Uus Heli, 5.–8. oktoobrini Tallinnas

Küllap on festivali Hea Uus Heli publiku seas üsna palju neid, kes mäletavad raadiosaadet «Prrr... Kõrvaline muusika!» Nii on kohane kirjeldada ka HUHil kuuldavat – nii keskvoolu(de)võõruse kui kõrgendatud kuulamisnõudlikkuse mõttes.



Põrpivaid kogemusi ja lausa maitseäärmuste kokkumiksimist pakkus küllaga ka too päev, millest sedapuhku osa sain – 6. oktoober Kumus ja Von Krahli teatris.

Kumu kava alustanud rahvusvaheline trio Dynamite Vikings oli sümboolne kogu õhtu suhtes. Juba muusikud ise paistsid olevat eri temperamentidega – peene huumoriga kitarrist Jaak Sooäär («ma loodan, et me tekitame täna mõned helid...»), pööraselt häälutav ja kohati kõiki ettejuhtuvaid objekte ründav trummar Karsten Mathiesen ja vaguralt muhelev bassist Thommy Andersson.

Neljanda maailma vaim

Küllap ka seetõttu on bänd helikeelelt äraarvamatu ühe loo piireski – hillitsetud ambiend’ist võib sekundiga saada psühhedeelne pandemoonium, Jimi Hendrixist Durutti Column, pubilikust rokabillist aga seestunud joigumine.

Ent too helikeelestu kätkes ju ka hübriidset eksotitsismi, «neljanda maailma» ideoloogiat, milles eri kultuuride kõlailmad põimusid; trummar Mathieseni glossolaaliates võis kuulda nii tirooli joodeldust kui india filmihelletusi, ning bändi atmosfäärilisematele helikeskkondadele võis näiteks araabiapärasust omistada samavõrd kui «põhjamaisust».

Nõnda loodi hea eelhäälestus Liebezeit/Friedman/Chisholmi triole. Nonde heli oli küll kontsentreeritum ja mõneti ka hillitsetum – niivõrd, et mul ei õnnestunud vältida selja taga istuva esitööandja Tarmo Kriisi ja ta sõprade lobina kuulmist (ju nad olid lootnud, et esineb hoopiski Milton Friedman...). Eklektikat ja eksotitsismi aga jagus küllaga.

Esimese kolme loo jagu äratas laval toimuv siiski pisukesi kõhklusi – ennekõike puhkpildur Hayden Chisholmi puhul, keda algul polnud pea üldse kuulda ja kui oli, siis jäi ta oma garbarekilikkuses kuidagi irruti partnerite kõrbekarmusest.

Tulemus oli proff ja meeleolukas, aga kohati liigagi sarnane «Café del Mari» ja «Buddha Bari» chillout’iga, millest kontoris-puhvetis tiba rohkem iva kui elavas esituses.

Neljanda, pikima looga leidis trio siiski ühise hingamise ja tollesinase «neljanda maailma» vaimu, mida on levitanud härrased Eno, Byrne ja Hassell. Jaki Liebezeiti minimalistlik metronoomilisus ja Burnt Friedmani nomaadlik krudistamine sulandusid üheks ulmeilmaks, Chisholmi puhkpillihelid imbusid selle koest aga ometi viimaks läbi nagu liivatolm beduiini burnusest.

Von Krahlis oli üllatavalt palju tartlasi – ilmsesti olid nad koduvendade «Fausti»-premjäärile kaasa elanud. Ja samas ei tuginenud Köögi tolle õhtu edu ainumalt tartlastele – tundub, et ka kohalik kuulajaskond oli köögilauludega kongeniaalne.

Ma arvanuks, et Köögi abstraktsioonid regionaalsest tavandigruuvist à la Simmani Duo on tõsiselt fännitavad ainult väljaspool ajaloolist Soome TV leviala – aga Jaan Pehki hele jaal ja kõikevõitev muhelus tegid oma töö. Ja liiati on Köögil pea kõik lood hitid.

Mida jällegi üldse ei ole Stellal, mistõttu selle kollektiivi menu kummastab jätkuvalt. Kui Köök on muhe mutantsült, siis Stella on rohke küüslaugu ja rohelise sibulaga pöfalatatarr.

Neil on muidugi atraktiivne solist – blond kaunitar Lotte Jürjendal, aga ainuüksi karismaga vokaalseid võimeid või nende puudumist ei korva Ja neil on camp-ikoonist viiulidiiva Carmen. Ja sealpool kakofooniat on nii prantsuse kui jaapani plikapopi helgemaid hetki.

Aga mida neil ei ole, on löövad laulud – ja rokenroll võiks neid(ki) sisaldada, või kuidas?

Avarust helis ja ruumis

Soome seltskonnast Rättö-Lehtisalo oli mul reklaami alusel jäänud hoopis teine ettekujutus – ootasin midagi Kuusumun Profeetta ja Ariel Pinki laadset, aga bänd osutus Soome TV leviala Köögiks, millel oli vahvaid hetki, aga nende flirtimine homoimagoga ei mõjunud teravmeelselt – pigem tuletas meelde Metsamaa-taoliste ärikate pubirokiharrastust.

Aga Aivar Tõnso teeb HUHi korraldamisega siiski väga tänuväärset tööd – las need maitseäärmused käia kohati üle mõistmise ja taluvuse piiri, see hoiabki kõrvad ärkvel. Ja mis on hea, on ikka väga hea – on see siis uus või mitte.

Kui midagi lisaks soovida, siis veel enam avarust eri helikeelte valikul, aga ka eri kuulamispaikade ja -viiside avastamises – äkki on veel võimalusi elusmuusikaga suhestumiseks lisaks toolidega kontserdile ja toolideta tantsupeole?

Ükski festival ei lõpe aga oma lõpuga – nimeldasa saatuseirooniliselt lükkus HUHilt tulevikku Vladislav Delay kontsert. Jääb mahti kõrvad selleks ette valmistada ja ehk just sealt leida too värav edasistesse helikogemise avarustesse.