Siim Nestor: Öösel Kumus

Eesti Ekspress, 31.05.2007


Hiiglaslike gigakontsertide kõrval polegi ehk Kumu ÖÖ publikuarv 2000 märkimisväärne. Olles aga ise Kumus, kui reedeöine rock’n’roll elustiil soliidse, peaaegu et lipsu ja viigipükstega muuseumi sirgete seinte vahele trügis, oli see mass siiski meeldiv üllatus.

Ja see arv 2000 on tähelepanuväärne, kui mõelda, mis sorti artiste õnnestus ÖÖ korraldajatel Aivar Tõnsol ja Helen Sildnal säärasel hulgal kuulama meelitada. Laialt teada ja korralikult tuntud staariks julgeks neist 13 artistist pidada vaid Jimi Tenorit. Rockiajaloos ja haardeulatuselt on Jah Wobble mõistagi tunduvalt tähtsam figuur, aga ta on siiski instrumentalist asjalike muusikapeade seas. Aga ports veidralt krudisevaid elektroonikaartiste raskema vastupanu teed mineva plaadifirma Warp alt? Soome tontlik ja väga veider folgiartist Islaja (isiklik number üks reedeöiselt festivalilt)? Kas ka nemad mõjusid magnetitena?

Selliseid suure muusikabisnise seisukohalt marginaalseid nišiartiste esineb Eestis jupp maad sagedamini kui korra aastas Kumu ÖÖ-l, aga neil väiksematel kontsertjuhtudel ei ole niisugust publikutungi – et neid sadades ukse taha jääb – märgata olnud. Kuidas siis Kumu ÖÖ nii paljud oma koduurgastest välja ajas? Hästi reklaamitud? Võimsalt üles haibitud? Suurepärane, eksklusiivne kohavalik? Kõik need kokku ja veel midagi? Mis andsid kokku tulemuse – nagu mõned trügimise jalgu jäänud alalised muusikakliendid siunasid –, et Kumu ööst on saanud show-off-sündmus, prestiiži-üritus, kust on vajalik isiklikku kultuurikalendrisse linnuke kirja saada nagu Jazzkaarel või Pöffil?

Ei välista neid tegureid ja hindan väga korraldajate tööd, kuid lõpuks meeldib mulle mõelda, et suurepärase muusikavalikuga Kumu ÖÖ täistabamus oli üks hea muusika võit.

Muusika populaarsuse mõõdupuu on ka plaadimüük ning kunstimuuseumisse selle minifestivali ajaks üles seatud plaadiletil käis tihe sebimine. Ei saa öelda, et Kumusse tulid “kohal-olema” muusikasse ükskõikselt suhtuvad moodsad hinged, kui seal letil müüdi kahe tunniga läbi kogu sajane virn Vaiko Eplik ja Eliidi uut plaati ja 30 tema vanemat plaati. Kui mõnekümnete kaupa läks kaubaks uut Tenorit, Jah Wobble’it, küsiti pidevalt Warpi toodangut, mida ühe tavalise kalendrikuu jooksul müüakse Eestis ehk viis eksemplari. Kui üks tubli inimene ostis kõik kümme erinevat Ukraina klaverivirtuoosi Lubomyr Melnyku heliplaati. Isegi Kaido Kirikmäe – arhailisel kandjal – kassettalbum müüs. Väga hea.

Ja loodetavasti ei ehmatanud teatav muuseumirahvas liiga ära teatavast rock’n’roll-käitumisest, mis hoone hügieeni proovile pani, ning nad jätkavad oma kiiduväärt suunda – peibutada kosmopoliitset noorsookultuuri pühasse muuseumi.