Berk Vaher: Kumu Öö staariks oli publik

Postimees, 28.05.07

Eks ta ole, et esinejad teevad heast festivalist nagunii kõige rohkem kolmandiku. Nemad on küll sageli peamised kohalemeelitajad, aga edasi on juba vähemalt sama suur osakaal õigel toimumispaigal ja inimestel, kes sinna kokku on tulnud.

Ja kõiki neid peaks mõistagi tasemel orgunn siduma, aga koha ja inimeste sünergia laseb ikkagi pea kõigel toimuval heas valguses paista ja esinejad võivad siis juba olla vaat et ükskõik kes.

Kogu too dramaatiliselt üldistav uvertüür oli mõeldud tõdema, et Kumu ÖÖ oli kindlasti õnnestumine.

Poleemiline koloss õigustas end avaliku ruumina küllap rohkem kui eales: maja ja siseõu oli täis heatujulist ja suhtlemisaldis rahvast. Ja mis parata, eks mul ole ka see kiiks, et hindan Tallinna kultuurisündmusi selle järgi, kui palju tartlasi on kohale sõitnud. Oli küllaga neidki/meidki.

Tirilimps-poolteist

Kas siis tasubki kurta, et suure saali programm oli omajagu «tirilimps-poolteist» ehk kujunes kahvatumaks, kui olin lootnud? Omad piirid eksperimenteerimisele seab ju toosinane suur publikuhulk, kes pealegi sisse-välja sagib, ent vaevalt Eplikku, Tenorit või Wobble’it väiksemaisse saalidesse ära mahutanuks.

«Tirilimpsi» osas oli sedapuhku paraku Eplik – ehkki olen talt nõrku/ebahuvitavaid kontserte ennegi kuulnud, kandsid nood vähemalt mingit loomingulist ambitsiooni. Seekordne kestis pool tundi ja kõlas nagu Dagö – hoiak enesekindlalt sarkastiline, aga muusikaliselt keskpõrandal koos nagu dekoratiivvaibakene. Ju jäi ettevalmistusaeg uue bändiga lühikeseks ja nii mindigi kindla peale välja. Ja tundub, et paljudele meeldis... Dagö meeldib ju ka. Mina jään taga igatsema Epliku süüdimatult stiilideülest improvisatsioonivõimet.

Nagu jään taga igatsema ka Jimi Tenori ja Jah Wobble’i süüdimatult stiilideülest improvisatsioonivõimet. Mõlemad kauaoodatud eksoodid olid ühes oma bändidega väga profid, aga ennekõike paraku just vaid seda.

Tenor viljeles üsnagi formulaarset jazz funk’i, mis tõmmanuks rahulikult Jazzkaarele kokku hulga kvaliteetset meelelahutust tarbivaid Hansapanga, Japauto ja Deloitte&Touche töötajaid – kuid kuhu jäi Fela Kuti, Sun Ra ja nüüdismuusikalembene Jimi?

Ärkab elusloodus?

Jah Wobble ja tema English Roots Band sattusid ehk ka tiba liiga hilisele ajale esinema... või siis oleks nad võinud lavale tulla veel veidi hiljemgi, kui päike juba tõusis. Ja mitte lavale, vaid kas või siseõue.

Aga siseõues sadas peo lõpuks vihma ja Wobble pakkus juba omajagu «keedetud» publikule õdusat tiksuvat etnogruuvi, millele sai raugelt kaasa nõtkuda, kuid mis ei tunginud madalate hertside kaudu pooridest naha alla ja veresoontesse nagu juurte-dub peaks.

Üks dub’i etümoloogiline taustsõna on duppy – vaim, kummitus. Wobble oli kui muhe majahaldjas-koduvanake, mitte saadik põnevast ja omajagu kõhedast Maailmaküla teispoolsusest.

Aga nagu Eplikki, meeldisid ka Tenor ja Wobble paljudele. Kummatigi tulid äraseletatumad näod vastu just väiksematest esinemisruumidest. Et siis – järgmiseks Kumu ÖÖks rohkem väiksemaid esinemisruume?

Või siis hoopiski üldse vähem traditsioonilisi laive ja rohkem olukordi/keskkondi, kus artistid saavad välja tuua oma muusikunatuuri seikluslikumad küljed.

Moodne kunst oli ju ise kunagi linna vastus elusloodusele. Nüüd on see osa kultuuriloost, eksponaadiks kunstimuuseumis. Kas Kumus toimuvad muusikasündmused lisavad eksponaate või taasäratavad seal eluslooduse?

Seekord oli eluslooduse osas publik. Ja ehk praegusel ajastul ongi. Me ise ilu tegijad.