Berk Vaher: Kosmiline eksoot muusikalisel metsateel

Postimees, 23.05.07

Jimi Tenor on parim näide Soome ja Eesti elukvaliteedi tegelikust vahest. Meil ei ole siit ühtki sellise helihaardega maailmakodanikku lihtsalt vastu panna – kedagi, kes nii sujuvalt lülituks nii kosmosefunki kui afrogruuvi, nii nüüdismuusikalistesse klaaspärlimängudesse kui omatehtud hübriidpillide mürarokirägastikku.

Ehk kui ülekäte läinud vigurvänt Chalice vana kombe kohaselt ümbermaailmareisile mehistuma läkitada, saaksime kellegi samasuguse. Seniks rahuldugem suurimas heameeles Jimi Tenoriga, kes õnneks ikka jälle Eestisse tee leiab. Sedapuhku 25. mail Kumu ÖÖ-le – õigupoolest ju soomlase majja Soome hümniga riigis, nii et tunne võiks tal olla üpris kodune.

Milliseid soomlastesse ja soome muusikasse puutuvaid ettekujutusi ja stereotüüpe te maailmareisidel kohtate ning mil määral need mõjutavad teie muusikat ja lavakuju?

Sõltub maast, kus esinen. Näiteks Saksamaal öeldakse, et kõik soomlased on pöörased, ja neile meeldib see väga! Enamikus maades ei teata õnneks Soomest kuigi palju, nii et neile võib hõlpsalt väita, et me oleme eksootilised. Usun, et džässivallas liigitatakse Soome artistid skandinaavia stiili alla. Pean küll ütlema, et vähemalt minu puhul on see päris vale. Samas jällegi on Soomes küllalt palju akadeemilist džässi, mis on väga skandinaavialik.

Olete oma pala «Night In Loimaa» kohta öelnud: «Ma loodan, et see kõlab hiinapärasena neile, kel pole õrna aimugi, milline Hiina on.» Selles väites on 1950ndate exotica-stiili vaimu, millega loodi hübriidseid heliutoopiaid või «sürrealistlikku maailmakaarti», nagu David Toop on öelnud. Kas tunnete hingelähedust eksootiliste heliloojatega, nagu Les Baxter, Esquivel?

Kindlasti. Tänapäeval, kui teame teistest rahvastest kõike, on selliseid asju raske teha. See olukord mõjub halvasti meie kujutlusvõimele. Ma arvan, et pean Hiinast kaugemale minema – avakosmosesse. Ja ma olengi ka sellest palju laule teinud!

Teie muusikas on suuri Aafrika mõjusid ja seda on tugevalt tunda ka viimatisel albumil «Joystone». Kas tajute Aafrika muusikat «kogu muusika juurena» ja kas see kätkeb omadusi, mida soovite rõhutada ka oma teisi muusikalisi mõjutusi tõlgendades?

Olin Talking Headsi fänn, kui nende muusika tugines «Aafrika» bassikäikudele. Ligi samal ajal ostsin Fela Kuti albumi «Zombie», mis sisuliselt muutis mu elu.

Olen pikka aega olnud hüpnootilise rütmi fänn. Mu uuel albumil mängib Nicholas Addo-Nettey, kes tõepoolest mängis ka «Zombiel»!

Kuna olen 18. eluaastast saati kasutanud vanu trummimasinaid, pole enamikul mu heliteostel erilist struktuuri.

Peamiselt üks pala läbiv bassikäik. Sellise primitiivse varustusega võib loo kestel palju muutusi teha. Ma usun, et see on mulle kasuks tulnud.

Teid on võrreldud džässivisionääri Sun Ra’ga; samas erinete temast drastiliselt, kuna elate mõnusat pereelu ning räägite sauna ja muude argimõnude väärtusest. Mil määral jagate Sun Ra müstilisi vaateid, et muusika abil võib universumi ümber kujundada, ja on teil selleks ambitsiooni? Või on teie muusika ennekõike isikliku meeleseisundi väljendus, mida ei peaks võtma mingi üleilmse plaanina?

Nojah. Ma olen lihtsalt Sun Ra fänn. Minu maailm on tema omast väga kaugel. Ma arvan, et mida vanemaks saan, seda rohkem võin improviseerida ja eksperimenteerida.

Kuid ma olen ka suur tsirkusefänn, mis muudab asjad jälle päris maisteks. Ses mõttes ma tõesti ei ürita universumi ümber kujundada...

Teie muusika tundub olevat suundunud üha lopsakama ja keerukamalt orkestreeritud kõla poole; kas see (ühes teie kombega ehitada veidraid instrumente) kätkeb varjatud kriitikat viimase aja popmuusika arengute suhtes, kus digitaaltehnoloogia areng pole tingimata kasvatanud helitundlikkust?

Olen täielikult selle poolt, et minna metsa tagasi ja teha muusikat puupulkade abil. Korjan metsast rohkelt materjali instrumentide jaoks. Ma olen teinud vilepille ja bassmarimba. Mulle on alati tundunud oivaline mängida omatehtud pillidel, sest sel moel saavutad tõesti omapärase kõla. Kahjuks on tuuril nõnda raske muusikat teha, kui inimesed pole harjunud millegagi, mis erineb tavalisest bändivarustusest. Nukker.

Mil moel teostus hiljutine nüüdismuusika töötluste projekt «Deutsche Grammophon ReComposed»; kas selliseid ettevõtmisi on veel tulemas? Ja kas on kohatu võrrelda teie vabu töötlusi Deodato versioonidega paladest nagu Straussi «Nõnda kõneles Zarathustra» või Debussy «Fauni pärastlõuna»?

Kummastav võrdlus. Minu meelest olid need ümberkomponeeringud üsna kunstipärased, kindlasti mitte tantsulood. Aga vaevalt ma enam midagi taolist teen, ka kirjastusõiguste tõttu. Selle plaadi jaoks oli raske lube saada.

Teile paistavad meeldivat vanaaegsed ja vähetuntud filmid ning hõlpus on kujutleda teie muusikat mõne taolise filmi heliribana. Mitmed praegused artistid (Cinematic Orchestra) on saanud tellimuse kirjutada ja esitada mõnele kultusfilmile uut saatemuusikat. Kas olete midagi samalaadset teinud või tahaksite mõnd kultusfilmi või unustatud linateost helindada?

Jah, olen sel viisil helindanud kaht filmi. Londonis on produtsent Marek Pytel, kes on enamiku sellistest esinemistest korraldanud. Ta palus mul helindada filme «The Fall» ja «Mr Freedom». Väga põrandaalused filmid. Töö nendega oli raske, kuid mõnus.

Mida ennustate 21. sajandi muusika kohta? Kas siiani on läinud, nagu arvasite? Ja kas oskate soovitada mõnd noort ja tundmatut artisti Soomest või mujalt, kes on suurepärased ja keda peab kuulma?

Inimesed peaksid oma elusid tagasi nõudma. Kõiges, mitte ainult muusikas. Neil päevil on palju lubadusi, kuid pea ükski neist ei teostu. Iga päev väljastatakse palju muusikat. Kuid kui palju sellest hea on? Inimestel on digitaalsed salvestusvõimalused, kõik peaks olema võimalik. Kuid on hoopis vastupidi – miski pole võimalik.