Kaur Garšnek: Kumu ÖÖ formaat seab artistidele kõrgemaid nõudmisi

Eesti Päevaleht, 22.06.2008

Reedel, 20. juunil toimus kolmas Kumu ÖÖ, võib julgelt öelda – suurejoonelisem ja sisukam kui kunagi varem.

Kumu auditooriumis, suures saalis ning hoovis astusid üles kolmteist esinejat Eestist, Inglismaalt, Saksamaalt, Leedust, Soomest, Islandilt ja Norrast, fuajees kõlas tantsumuusika.

Mõistagi pole sellise valiku juures võimalik saada elamust igast esinejast. Ning festivali formaat seab ka artistidele mõnevõrra kõrgemaid nõudmisi – kui ei suudeta publikut esimesest hetkest haarata ning tema tähelepanu ka hoida, läheb too lihtsalt kuulama midagi muud. Toimima hakkab loomulik selektsioon ning puhuti on selgelt näha, kelle sõnum jõuab kuulajateni, kelle oma mitte.

The Orb lukustas kõrvad

Võtame näiteks The Orbi, ürituse peaesineja, kelle tulekul oli rahvast saalis kui murdu. Pole aga esimene kord, kui ennast populaarmuusika maailmas juba kehtestanud artist “veab end välja” vaid tänu oma nimele – mis muidugi garanteerib valjema helitugevuse, vahest ka julgema lavaoleku, uhkema visuaalia jms. Tõsi, algul oli ju ambient-house’i pioneeride etteaste paeluvgi. Mängiti lööklugu “Towers of Dub”, kuulda sai intrigeerivat versiooni palast “Little Fluffy Clouds” Steve Reichi “Electric Counterpointi” üllatavas raamistuses. Tuttavaid lugusid töödeldi tundmatuseni, siin-seal välgatas äratundmisrõõmu pakkuvaid motiive, ekraanile projitseeriti absurdihuumorist kantud visuaale. Tore küll.

Hakkavad aga inimesed endale näppe kõrva toppima ning loivavad sündmuspaigalt minema, on kõrvailust järelikult saanud juba kõrvavalu. The Orb seda paraku ei märganud. Lisaks muutsid Patersoni kisakõrilikud helikollaažid võimsalt müdiseva tantsurütmika kõrgesageduslikuks ja närviliseks musique concrete’iks ning kahjuks ei aidanud seda kompenseerida ka tema lavalised vigurid: publikule pika nina tegemine, jänkuna laval ringi lippamine ja bändikaaslaste heatujuliselt seljale patsutamine. Read hõrenesid märgatavalt ning vähemalt minu jaoks taandus The Orb küll peaesinejast “reaesinejaks”, ilma et tahaksin öelda paha sõna nende (eriti varasemate) albumite kohta.

Fusedmarc ja Planningtorock erutasid meeli

Hoopis inimsõbralikumalt mõjus sealsamas paigas Janine Rostroni projekt Planningtorock – samuti tantsulise suundumusega, ent oluliselt isikupärasem etteaste. Minimalistlik rütmika, kämpid neo-folk helitekstuurid, industriaalsed kabareemuusika motiivid ning artisti pentsik ilmnemisviis lõid kummastava õhkkonna ja vabastasid tavapärasest aegruumist ühe lisadimensiooni, mis tõmbas endasse. Hääle ning oleku poolest tundus Rostron olevat (ka meid külastanud) Toyah Willcoxi unenäoversioon, Planningtorock sarnanes viimase projektile The Humans.

Absoluutne kordaminek suurel laval oli aga Leedu trip-hop-post-rock-koosseis Fusedmarc, kes esines paraku juba suures valges ja hommikuses hõreduses. Muusikaelamust see osasaajate jaoks küll põrmugi ei vähendanud ning vähemalt kõik Massive Attacki ja Björki austajad väljusid saalist põlevi silmi ja mõõdetud liigutustega. Eri muusikaelementide terviklikul ühendamisel tekkiv fookuspunkt terendas pidevalt silme ees ning tekkis ta tänu agressiivse elektroonika, tabavate live-trummide ja karismaatiliselt sirgjoonelise naisvokalisti koosmängule. Viimase toon oli ülemistes registrites eriliselt intensiivne ja kandev, alumistes muutus aga hüpnootiliselt introvertseks. Ka ruumiheli oli Fusedmarci esinemise ajaks juba paika saadud.

Black box pakkus ilusat muusikat

Tervitatavat kontrasti nii suurele saalile kui välilavale pakkus turvaliselt mustav auditoorium, mille pehmetesse istmestesse võis vajuda nautima heakõlalist muusikat õhtu läbi ja hommikuni välja. Näiteks, eemaldunud hetkeks Mugisoni hingestatud, kuid veidi toppama jäänud etteastelt sinna pimedasse tuppa, sattusin UMA lummusesse ning ei jõudnud niipea end lahti rebida.

UMA ehk Robert Jürjendal kitarril ja elektroonikal ning Aleksei Saks trompetil ja jahisarvel esitasid improvisatsiooniga vahelduva omaloomingulise kava, mis meenutas Weekend Guitar Trio looper’ipõhiseid rännakuid, ainult et mahedamal-tõsisemal moel.

Black box’is esines veel rida teisi artiste, kes kindlasti pakkusid kuulajaile meelerahu ja muutsid neid natuke paremateks inimesteks. Näiteks soomlane ES, kes koogas põrandal valgussõõris ja nõidus enda mp3-mängijast läbi efektiahelate müraseguseid lihtsaid kooskõlasid, akorde, mis hakkasid elama omaenda elu.

Või siis sakslane Hauschka, kes tõi prepareeritud klaveril kuuldavale minimalistlikke sirges meetrumis helimõlgutusi. Klõbinad, kolinad, plärinad ja pianisti kõhetu kuju õhutasid vaimusilmas konstrueerima muusikale taustaks veidrat nukufilmi. Eriti hõllanduslikult kõlasid noodid summutatud keeltel – viimaste üksikud kolksud lihtsalt ei andnud ka suurimate ponnistuste kiuste välja kujutletud helikaart, mis pidanuks vastama kooskõlade igatsuslikkusele.