Erkki Luuk: Uus "Hea uus heli"

Muusika, detsember 2004

"Hea Uus Heli", seekord juba kolmas, õõtsub helilises mõttes kusagil keskmisel kursil, õõvastavate peavoolude ja mõistatuslike avangardi-nirede vahel. festival manifesteerib üsna ühemõtteliselt seotust underground-scene'iga, üritades panustada selle rohkem või vähem tuntud staaridele, nagu Auxmen ja Scion esimesel või Felix Kubin nüüdsek HUHil. Kuna festivaliga seotud globaalse underground'i kandepind on üsna lai, tuleks HUHi vaadelda muusikaliselt juba institutsionaliseerunud, suhteliselt arvestatavate subkultuuride ja huvigruppidega sümbioose moodustava nähtusena. Iseenesest on selle "maa-aluse" sõna tähenduse venimine tõsiselt tüütu -- ühelt poolt ehivad ennast sellega kõikvõimalikel globaalsetel subkultuuridel parasiteerivad, kuritegevuse ja narkoprobleemidega kimpus massiüritused, nagu Sundance Music Festival ja "Freedom Parade", teisalt aga eelnimetatutega võrreldes tõesti kusagil üliväga sügaval "maa all" aset leidev helikunstnike festival "Heli + Visioon", mis toimus esmakordselt sel sügisel Tartus ja Moostes. Festivalina asetub HUH Eestis toimuvatest kuhugi underground-scene'i keskmesse kõige paremini, kuna eelmainitud stseeni "lavastamine" eeldab juba iseenesest teatud sektantlik-subkultuurilikku institutsionaliseerumist. HUHist oluliselt suuremate festivalide puhul ei saa enam rääkida sektantlikkusest, samas kui oluliselt väiksematel pole enam arvestatavat subkultuurilikku kandepinda, kuigi mõlemad on muidugi suhtelised, eelkõige Eesti oludele kohandatud mõisted.

Sellise pika ja jaurava sissejuhatuse peale peaks olema selge, mis laadi nähtusega üldjoontes on tegu. Samas ei piirdu end põhiliselt klubikultuuri äärealade kaudu identifitseeriv HUH (nagu muuseas need äärealad isegi) vaid ühetüübilise sisendi ja väljundiga. HUH väljendab ja peegeldab paljuski oma vaimse isa Aivar Tõnso muusikamaitset, mistõttu peaks seal juba traditsiooniliselt ka eksperimentaalsele müramuusikale olema nišš varutud. Hea näide selle niši täitmisest oli seekord jaapani "elektrooniline naisinimene" Emi Maeda, kes ajas mikrofoni Estoniast laenatud harfiga feedback'i ning sellega helisüsteemi ajutisse ülevõimendusse ja õelusest kubisevasse mürra. Puhttehnilises mõttes on sellist muusikat kuuldud omajagu -- põhiliselt on ju nii, et kui oled kuulnud üht kurja feedback-müra lavastust, oled kuulnud neid kõiki --, nii et kontsert oli pigem näitliku õppetunni kui täismahus muusikalise elamuse eest. Tema veidi vähem kui tunniajasest kontserdist esimesed viisteist minutit olid siiski vaheldusrikkama, ämbientse ja võnkuva reverb'iga "tumeda" elektroonilise heli päralt, kuhu oli siin-seal ka mõistatuslikumaid, näiteks raadiost või tegelikkusest pärinevaid meloodiajuppe ja -katkeid sisse sulatatud. Maeda esinemineoli muidugi programmiline, ideeks demonstreerida harfi "täiesti teistsugust" kasutusvõimalust, kuigi tulemus oleks umbes sama ka mis tahes muu keelpilli puhul. Teiseks näitlikkus - ta seletas pidevalt, mida teeb. Kolmandaks mõned spetsiifilised knihvid, mida mõni helieksperimentalist võis registreerida või kõrva taha panna. Nii saime näiteks teada, et Maeda oli harfi helisid töödelnud programmiga "Supercollider", mis kujutab endast, nii palju kui ma tean, mingit programmeerimiskeelt, kus verbaalse süntaksiga -- stiilis ApplyFilter (argumendid) -- heli modifitseeritakse; iseenesest muidugi huvitav asi, samas spetsiifiline oskusteave, millega tavakuulajal midagi peale pole hakata. Võib muidugi ka küsida, kui palju neid tavakuulajaid tol õhtul Kanuti gildi sattus, aga kui tegu on ühe festivali "Hea Uus Heli" peaesinejaga, siis võiks ta iseenesest siiski veidi "huvitavam" või vähemalt "parem" olla, millega ma ei taha muidugi öelda, et ta peaks olema "arusaadavam" või "rahvapärasem" või need teised koledad sõnad.

HUHi põhiüritus on traditsiooniliselt "1öö%", mille peaesinejateks oli seekord saksa esoteerilisevõitu, ajakirjas The Wire "värskendavalt perversseks" tituleeritud salongi-, kerge- ja filmimuusika tuus Felix Kubin. Eelmine, võrdlemisi keeruline lause võtab Kubini muusikalise olemuse tegelikult üsna hästi kokku. Niisiis võib seda meest liigitada kuhugi Curd Duca kanti, kuigi viimane on pisut elitaarsema auraga, samas kui Kubin sulandub klubimiljöösse sujuvalt (tarvitades selleks küll pisukest Kraftwerki-maskeeringut), muutudes "saksalikumaks", masinlikumaks ja rütmilisemaks, kui ta oma plaatidel üldiselt on. See on muidugi ka mõistetav -- kes tatsuvama jalaga rahvast ikka suudaks välja kannatada mingit kui tahes suurepärast undamist stiilis "bass-ja-välilindistus kohtub Morricone jäänustega". Seetõttu mõjus tema masinliku täpsusega doseeritud esinemine koos lispustatud, klanitud ja vammusesse topitud väliskujuga üsna asjakohaselt, et mitte öelda üllatavalt, tavaliste klubi-live'ide kõrval. Kubin on show-mees -- asjaolu, mille vastu peaks kõnelema tema live'ist nähtuv fakt, et ta on kontrollifriik. Ma pole näinud mitte ühtegi ühemekontserti, mis oleks olnud nii mõõdetud, väljaarvestatud ja kontrollitud ning samas ka tõeline esinemine, mitte arvutis lugude käima klõpsamine. Kubini ette oli kuhjatud müriaad sünte, mida ta vahelduvalt mängis, lisaks väljusid tema suust laulusõnad, rohkem küll deklamatsiooni kui laulu kujul, lugude üldiselt rütmikad taustad tulid mp3-mängijalt. Kõige selle meeleheitliku organiseerimise ja koordineerimise kõrval jäi tal veel aega masinliku täpsusega ajastatud ja nurgelise elegantsiga teostatud žestide ja dramaatiliste pooside jaoks. Humanoidi imetlusväärne show pälvis kohalviibijate jäägitu kaasaelamise, kuigi pean ütlema, et tema plaadid meeldivad mulle isegi rohkem. Neis on minu meelest rohkem orgaanilisust ja juhuslikkust, etteaimamatust ja aeglust.

Muu hulgas esitleti HUHil ka nelja kodumaise artisti uut plaati. Nähtuist sai mu lemmikuks Joel Tammiku plaat “Eemal”, mis kuuldu põhjal otsustades võiks olla sulam erinevate plaadifirmade mõjudest: näiteks Chain Reactioni uduse ja ~scape’i prõksuva ja defektse kõla abielu Mu-ziqi ja Warpi jaburate ja kiirete rütmiskeemidega. Huvitav stilistiline idee, mille peale mulle teada olevalt pole varem tuldud. Üldmulje uuest Tammikust – “abstraktsuse” ja orgaanilise kõla meeldiv vastuolu – oli vägaebaordinaarne, seda eriti muidugi kodumaises elektronmuusikas.